Militaar temaatika on populaarne 2 põhjuse tõttu. Esiteks meesenergiale meeldib võitlemine, sh ka võitlemine ja seega sõda. Nii on arvuti sõjamängud rohkelt mängureid täis. Teine põhjus on inimeste hirm jms meeletöö. Mitte ainult hirm vaid lootus rohkemaks, paremaks, turvalisemaks jne. Selliselt duaalne inimene on, ja meeskodanikud lisaks veel sõjameelsed.

Kui kõik oleksid valgustunud, siis oleks selge, et kõik on juba täiuslik, ja vabat tahet pole. Aga tegelik argielu on valgustumata, ja siis on militaartemaatika igapäevane.

Eesti puhul peaks olema ilmselge, et mitte kunagi ei saavutata venemaa vastu piisavat sõjalist võimekust. Seda juba territooriumi väiksuse tõttu. Kuna juba 1 lõhkeseadeldis suudab eesti suuruse ala hävitada, kuid vene suuruse oma mitte. Teisalt muidugi ka majandusliku väiksuse tõttu. Miljoni elanikuga eesti ei suuda koguda piisavat rikkust sõjatehnika ostuks. Isegi kui suudaks, siis ikkagi oleks territoorium nii pisike et 1 rakett hävitaks kogu territooriumi. Niiet mustvalgelt võttes taandub militaarvõimekus illusoirseks, ei saa kunagi vene suurusega riigi vastu.

Isegi liitlaste hankimisest pole ultimaatselt kasu.

Selliselt võiks teadvustada olukorda. Ja edasine arutelu seisneb uskumustel, lootusel, jms ebaratsionaalsel.

Edasine küsimus seisnebki, et kui üldse mingit riigikaitset teha, siis kui väikses mahus ja mis eesmärkidel. Riigi kaitsmine kahtlemata eesmärgiks pole, kuna nagu selgus see on võimatu. Eesmärgid võiks sellegipoolest olla ratsionaalsed, mitte aatelised vms.

Eesmärk, et pidurdada natuke vaenlast, on suuresti ebaratsionaalne. Näiteks kui auto on niivõrd vana, vigaderohke ja logisev, siis pidurdada selle vananemist pisiremontidega on samuti suuresti ebaratsionaalne. Nii on igasugune pidurdamine suuresti ebaratsionaalne ettevõtmine. Seetõttu eesmärk pakkuda vaenlasele paar päeva vastuseisu on ebaratsionaalne eesmärk.

Ratsionaalne on omada minimaalset riigikaitset, mida liitlased nõuavad koostööks. Näiteks kui Nato nõuab, et eesti peab omama ühte sõjalaeva, siis on mõistlik see soetada et täita nõuet ja olla liidus edasi. Aga kindlasti ei maksaks ettekujutada, et see laev on selleks et paar päeva vene sõjaväe vastu sõdida. Kindlasti ei ole ratsionaalne omada kahte või kahtesadat laeva, vaid justnimelt ühte minimaalset nõutavat. Nii võib üldistada, et mõistlik on olla liidus ja täita seejuures selle minimaalnõudeid, mitte rohkem.

Enamasti vaidlus on teemal kas täita minimaalnõudeid või pisut ületäita. Ekre erakond rõhutab, et tuleks ületäita, põhimõtteliselt soivitaks nad ühe minimaalnõudelise laeva asemel kahte, ja kui tekiks lotovõit siis nad soetaks isegi 20. Reform näib soovitavat minimaalnõudeid. Kogu vaidlus taandub küsimusele: kas 2 laevukest on parem kui 1, kas 2 päeva vastupanu või 4 päeva. Seejuures kahtlemata 4 vastupanu päeva soosijad tuginevad peamiselt mainitud kahele inimtunnusele: sõjamängude lembus, hirmud. Kuid osaliselt ka soov läänest irduda.

Arutleme siis plusse kahe või ühe laevukese osas. Ühe laevukese ehk minimaalnõuete plussiks on liitu kuulumine. Kahe laevukese puhul on võibolla koostöö tihedam. Näiteks ühe aasta jooksul suudetaks isalede 2 korda rohkemates sõjakollates, ja saadav kogemus oleks 2x suurem. See on üks võimalik teoreetiline pluss. Kuivõrd praktiline reaalsuses on selline teooria? Võimalik, et poleks piisavalt sõjakoldeid et praktiseerida mitmel rindel mõlema laevukesega. Noh ja kas saadav kogemus väärib teise laeva ostu miljardeid või saaks muid väärtuslikemaid kogemusi raha paigutamisel. Näiteks rajada parke ja rohealasid, milles jalutades saab rahustavat kogemust ja muud. Seejuures kas pole piisav kogemustehulk juba ühe laevukesega? Juba minimaalnõuded peaks võimaldama kõik kogemuste ja hüvede saamise. Näiteks oletame, et liitu kuulumine minimaalnõuetega tagab spioonide koolituse jms riigisaladusliku. Vaevalt, et kahe laevukese omamisel rohkem spioone või muid hüvesid saaks. Niiet see minimaalnõuete ületäitmise argument on kahtlane, vaevalt miskit rohkemat see pakuks.

Ilmselt ametlikult selgeid minimaalnõudeid pole kirja pandudki. Iga väikeriik lihtsalt teeb nagu rahakott kannatab. Kui liidumaades on keskmiselt 2% Skpst riigikaitseks, siis mõistlik sealmaal seda hoidagi väikeriikidel. Ei saa ju nõuda, et eesti kulutaks kogu raha 100% kallite rakettide soetamiseks ja muud valdkonnad oleks rahata nagu P-Koreas. See minimaalne militaarkulu mis tänaseni tehtud peaks jätkuvalt olema piusav et liitu jääda.

Kas hetkel on rohkem kui minimaalselt, või vähem või rohkem? Mulle tundub, et pisut rohkem kui minimaalnõuded nõuavad. Näiteks on ca 20 tanki ja ca 2-3% Skpst. Ilmselt oleks minimaalnõudena piisav ka 5 tanki ja 1% Skpst.

Näib, et on vaba valik, kas omada 5 tanki või valida 5 laevukest. Mõistlik on omada minimaalselt kõike, katta kõik võimekused. Kuid sedapole eelistatud tänaseni. Näiteks on eelistatud 20 tanki ja mitte ühtegi lennukit. Mõistlik oleks hoopis 5 tanki ja 2 lennukit. Mõningad võimekused nagu allveelaevad on nii kulukad et ei suuda isegi ühte soetada. Seega tuleks neid vältida ja soetada odavaid võimekusi minimaalses koguses kõikidelt aladelt. Mida rohkem võimekusi/seadmeid, seda rohkem kogemusi.

Mõistlik on nummerdad nimekiri võimekuste hindadest ja täita minimaalselt nimekirja odavama otsa võimekusi.

Selline on ratsionaalne vaatevinkel sõjateemale.

On isegi väiksemaid riike kui eesti,  väiksema sõjavõimekusega. Praeguseni tehtud võimekus on piisav ja ilmselt pisut ületäidetud.

Selline kogu seisukoht on sarnane Reformierakonna omale nagu aru saan. Erinevuseks on peamiselt see, et ma ei näe mõtet mitmekümne tanki omamisel jms mis tänaseni on olnud. Pigem võiks vähem ühikuid olla kuid rohkem võimekusi. Näiteks, müüge 1 tank maha ja osthe 5 meredrooni mis hetkel vist täiesti puuduvad. Kui on suur tankilembus mistõttu muu võimekus jääb ära, ega siis ka halba, tuleb teha nagu rahvas soovib. Ega vahet pole, kas omada 1 tank vähem või rohkem. Kuid tundub mõistlikum omada laiemat võimekuste valikut. Mõistlikus ei põhine riigi kaitse eesmärgist, vaid rohkem mänguasju pakub rohkem väliskogemusi jne.

Sõjaväelaste hulla pole samuti mõtet suureks ajada. Väiksemale sõjaväela on ka vähem mänguasju vaja.

Ajateenistus nagu ka kooliharidus on ajaraisk. Aga paraku seda ei saa reformida nii kergelt. Küll aga ajateenijate hulka saaks vähendada hõlpsalt.

Eesti suurim saavutus ehk kogemus on minu arvates iraagi kogemusega enesetapjad. See andis hea enneolematu kogemuse, ja mõneti seda jagati riigiga, näiteks tehti film. Kui kunagi rahvas küpseb sinnamaani, et hakjab sellest kogemusest rääkima, siis arendab kõiki rohkelt.

Ja ka muud mõned kogemused treeningutel on väärtuslikud. Et sedalaadi kasu, muus osas aga ma ei näe kasu.

Niiet mina soovitaks üldiselt jätkata seni tehtud poliitikat, ja võimalusel kärpida sõjakulud minimaalseks.

Näiteks täna on 3% sõjakulu, võiks olla 2 või 1. Ja võiks olla vähem ajateenistust ja vähem tanke.